Alkohol on käinud eluga pikalt kaasas, kultuuriga selle üsna algusest peale. Alguses pigem raviotstarbe või rituaalse tähendusega. Mina näen selles täiesti loomulikku elu osa, lihtsalt nõnda on. Kuid nii nagu süüa, riietuda ja üldse elada on võimalik kvaliteetsemalt ja kultuursemalt, kusjuures see ei ole kindlasti seotud jõukusega, nii on ka võimalik juua kultuurselt. See on kultuuri osa, mis settinud läbi aja.Alkoholi valmistamine on omane paljudele vanadele kultuuridele. Vihjeid sellele on isegi loomariigis, kus mitmed loomaliigid lasevad taimedel või nende osadel käärida, et siis valminud produktist erilist naudingut saada. Inimeste puhul võiks arvata, et see on enam-vähem sama vana kui meie mingilgi määral paiksemaks saanud eellaste paiksus. Alkoholi valmistamiseks nimelt kulub aega. Kui aga alkoholitootmine on ühine paljudele kultuuridele, keemia on ju sama, siis see, kuidas seda täpsemalt tehti, millest ning mis puhuks, peegeldab eri kultuuride geograafilisi, kultuurilisi, religioosseid ja sotsiaalseid tingimusi ning eripärasid.
Selle rolli kohta, mis alkoholil oli kõikvõimalikes tseremooniates, on suur hulk dokumenteeritud näiteid. Seda tarbiti mälestustseremooniatel, jumalatele või oma esivanematele ohverdamistel, vapruse ja kindlameelsuse saamiseks enne lahingusse minekut, võidu pühitsemisel, enne vaenu väljakuulutamist ja ametlikke hukkamisi, truudusevande andmisel, sünnitseremooniatel, abiellumisel, lahkumistel, taasühinemistel, surma korral ja pidutsemisel. Alkoholiga saadi inspiratsiooni, näidati külalislahkust ning tõrjuti väsimust. Loomulikult oli palju kuritarvitamisi. Märkimisväärne on, et ulatuslikke kampaaniaid alkoholitootmise ja –tarbimise vastu eesmärgiga see ära keelata, on arhiivides kirjas vähemalt sada 2500 aasta jooksul. Ühine on neile see, et mitte ükski neist pole olnud edukas.Olen lapsepõlvest peale tahtnud teada, mis täpselt on minu taldrikus ja mis on minu klaasis. Mulle on see huvitav. Pelgalt vaid selgitus, et miski seal on mulle kasulik, mind ei veena. Ma mäletan oma koduste suhet alkoholisse. Mul ei keelatud veini proovida, pigem õpetati, millisest klaasist seda tuleks juua. Õpetati ikka, mis sobib millega. See hoidis ära, et ma oleks kuskil salaja ja iseenda tarkusest hakanud kõike proovima. Paraku paljud just nõnda ju teevadki. Ka meeldivad mulle kohalikud asjad.
Ükskõik, kuhu maailma otsa ma satun – püüan alati süüa ja juua kohalikke asju. Kõik asjad on parimad seal, kus on nende juured, ajalugu ja tooraine. Kõik on läbi imbunud neist inimestest ja ümbrusest. Istuda Šotimaal rannas kivil viskiga on midagi muud kui juua seda hiljem kodus. Kuigi teades kohta, kus ja kuidas miski tehtud on, saab ka maailmas rännata, ilma kodust lahkumata. Aga selleks peab olema joogil kodumaa, mida paraku paljudel nö globaalsetel napsudel enam ei ole.